Vihmaveerennide paigaldamine on üks olulisemaid töid maja välisviimistluse juures, mida sageli alahinnatakse. Korralikult toimiv vihmaveesüsteem ei ole pelgalt esteetiline lisand, vaid kriitiline kaitsemehhanism, mis suunab katusele sadanud vee eemale hoone fassaadist ja vundamendist. Ilma toimiva süsteemita võib vesi ajapikku kahjustada krohvi, puitlaudist ning tekitada keldrisse niiskusprobleeme, mille likvideerimine on hiljem kordades kulukam kui korraliku rennisüsteemi paigaldus. Olenemata sellest, kas plaanite tööd teha ise või palgata spetsialisti, on oluline mõista protsessi tehnilisi nüansse, et tagada süsteemi pikaealisus ja töökindlus ka kõige karmimate sügistormide ajal.
Eeltööd ja õige materjali valik
Enne redeli seinale asetamist tuleb teha põhjalik eeltöö. Esimene samm on valida sobiv materjal, mis sobitub nii maja arhitektuuri kui ka eelarvega. Tänapäeval on turul peamiselt kahte tüüpi lahendusi: plastikust (PVC) ja metallist (tsingitud teras, vask või alumiinium) süsteemid.
Plastikrennid on kerged, roostevabad ja summutavad hästi vihmamüra. Nende paigaldamine on tänu tihenditega ühendustele jõukohane ka vähesema kogemusega koduehitajale. Samas võivad need aja jooksul päikese käes pleekida ning temperatuurikõikumiste tõttu rabedaks muutuda.
Metallrennid, eriti polümeerse kattega terasrennid, on vastupidavamad füüsilistele vigastustele ja taluvad hästi lumeraskust. Nende eluiga on reeglina pikem, kuid paigaldus nõuab täpsemaid töövõtteid ja spetsiaalseid tööriistu. Vase ja tsingi puhul on tegemist eksklusiivsemate valikutega, mis nõuavad professionaalset paigaldust, kuid kestavad aastakümneid.
Vajalike tööriistade nimekiri
Sujuva töö tagamiseks veenduge, et teil on olemas kõik vajalikud vahendid:
- Mõõdulint ja pliiats
- Vesilood (soovitavalt pikk)
- Nöör või märkejoon
- Akutrell ja kruvikeerajad
- Rauasaag (mitte nurklihvija!)
- Redel või tellingud
- Silikooni püstol (vajadusel)
- Kummihaamer
Samm-sammuline paigaldusjuhend
Vihmaveesüsteemi paigaldus algab alati rennikandurite ehk klambrite kinnitamisest. See on kogu protsessi kõige kriitilisem osa, sest sellest sõltub vee voolamise kiirus ja suund.
1. Kalde määramine ja kandurite paigaldus
Vesi ei voola iseenesest toru suunas – selleks on vaja tekitada kalle. Optimaalne kalle on 2–3 millimeetrit meetri kohta. Liiga väike kalle jätab vee renni seisma, liiga suur kalle näeb visuaalselt halb välja ja vesi võib suure hooga üle lehtri ääre lennata.
Paigalduse alustamiseks kinnitage esimene ja viimane rennikandur. Esimene kandur (kõige kõrgem punkt) paigaldatakse katuse servast kaugemale, viimane (madalaim punkt, kus asub allatulekutoru) madalamale vastavalt vajalikule kaldele. Tõmmake nende kahe kanduri vahele pingule nöör – see näitab täpset joont ülejäänud kandurite paigaldamiseks. Kandurite vahe peaks olema tavaliselt umbes 60 sentimeetrit, et vältida renni läbivajumist lumeraskuse all.
2. Rennide mõõtu lõikamine ja ühendamine
Kui kandurid on paigas, tõstke rennid prooviks kohale ja märkige lõikekohad. Metallrennide lõikamisel on äärmiselt oluline kasutada rauasaagi või plekikääre, mitte nurklihvijat (relakat). Nurklihvija kuumutab lõikekohas metalli üle ja põletab ära kaitsevärvi ning tsingikihi, mis viib kiire roostetamiseni.
Rennide ühendamisel kasutatakse spetsiaalseid lukustuvaid ühendusklambreid, millel on tihendid. Jätke rennide otste vahele alati väike (u 3-5 mm) vahe, et kompenseerida materjali soojuspaisumist. Suvel metall ja plastik paisuvad, talvel tõmbuvad kokku – kui ruumi pole, väänab see süsteemi kõveraks.
3. Lehtrite ja otsakorkide paigaldus
Enne renni lõplikku kinnitamist tuleb paigaldada allatulekulehter. Märkige lehtri asukoht rennile ja lõigake sisse ava (või kasutage spetsiaalset vahetükki). Otsakorgid tuleb paigaldada renni otstesse kindlalt, kasutades vajadusel tootja poolt soovitatud tihendusmastiksit või silikooni, et vältida tilkumist. Seejärel asetage renn kanduritesse ja lukustage need.
4. Vihmaveetorude paigaldus
Viimane etapp on vertikaalsete torude paigaldus. Torud kinnitatakse seina külge toruklambritega. Klambrid peaksid asuma üksteisest maksimaalselt 2 meetri kaugusel. Ülemine põlvede süsteem ühendab rennilehtri seinatoruga. Alumine ots peaks lõppema suudmega, mis suunab vee majast eemale või otse drenaažikaevu. Jälgige, et toru ei oleks seinale liiga lähedal – soovituslik vahe on vähemalt 2-3 cm, et fassaad saaks tuulduda.
Levinumad vead, mida kindlasti vältida
Isegi kogenud ehitajad võivad vihmaveesüsteemide paigaldamisel eksida. Siin on nimekiri vigadest, mis võivad süsteemi eluiga drastiliselt lühendada.
- Vale paigutus katuse serva suhtes: Renn ei tohi asuda liiga kõrgel. Kui tõmbate kujuteldava joone mööda katusekatet pikendusega üle räästa, peaks renni välisserv jääma sellest joonest allapoole. Vastasel juhul libiseb katuselt tulev lumi ja jää otse renni sisse ja võib selle koos kinnitustega alla rebida.
- Kalde puudumine või vastukalle: See on kõige sagedasem viga. Kui vesi jääb renni seisma, hakkab see talvel jäätuma, lõhkudes renne ja tekitades jääpurikaid. Suvel on seisev vesi ideaalne sääskede paljunemiskoht.
- Soojuspaisumise ignoreerimine: Eriti pikkade renniliinide puhul (üle 10 meetri) on oluline kasutada paisumisvuuke või jätta jätkukohtadesse piisavalt ruumi. Kui renn on “jäigalt” kinni, tekivad kuumaga lained sisse või korgid surutakse eest ära.
- Tihendite määrimine vale ainega: Paljud PVC-süsteemide tootjad soovitavad kasutada spetsiaalset libestit, mitte suvalist õli või silikooni, mis võib tihendikummi ajapikku rabedaks muuta.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Kas peaksin valima ümara või kandilise renni?
See on peamiselt maitse ja disaini küsimus. Kandilistel rennidel on sageli veidi suurem läbilaskevõime, kuid ümarad rennid puhastuvad lehtedest ja sodist paremini, kuna vesi voolab põhjas kiiremini ja puuduvad nurgad, kuhu mustus koguneks.
Kui tihti peab vihmaveerenne puhastama?
Soovituslik on puhastada renne vähemalt kaks korda aastas: hiliskevadel (pärast õietolmu ja seemnete langemist) ja hilissügisel (kui puulehed on langenud). Kui maja asub männimetsas, võib okaste tõttu olla vajalik sagedasem puhastus.
Miks vesi jookseb renni ja seina vahelt läbi?
Tavaliselt on põhjuseks puuduv või valesti paigaldatud räästaplekk. Vesi, mis valgub katusekattelt, võib tuulega tagasi räästa alla keerata. Räästaplekk peaks ulatuma renni sisse, suunates kogu vee kindlalt renni.
Kas ma võin vihmaveetorud ühendada otse kanalisatsiooni?
Seda tohib teha ainult siis, kui tegemist on sademeveekanalisatsiooniga. Vihmavett ei tohi juhtida tavalisse reoveekanalisatsiooni, kuna see koormab puhastusjaamu liigselt, eriti suurte valingvihmade ajal.
Hooldus ja pikaealisuse tagamine
Korrektselt paigaldatud vihmaveesüsteem on investeering aastakümneteks, kuid see eeldab regulaarset tähelepanu. Lisaks tavapärasele lehtedest puhastamisele tasub kord aastas üle vaadata kõik kinnituskohad ja ühendused. Tuul ja lumekoormus võivad ajapikku klambreid lõdvendada või väänata.
Erilist tähelepanu pöörake kriimustustele metallrennidel. Kui märkate paigalduse või hoolduse käigus tekkinud kriime, katke need koheselt parandusvärviga. Tsingitud pinna vigastus on esimene koht, kust rooste levima hakkab. Samuti tasub kaaluda spetsiaalsete lehevõrede või -restide paigaldamist, kui maja ümber on palju kõrgeid puid. Need takistavad suurema prahi sattumist renni, kuid pidage meeles, et ka reste endid tuleb aeg-ajalt puhastada, et need ei ummistuks ega tekitaks “kaant” renni peale, mis vee üle ääre suunab. Hoolikas suhtumine ja õiged töövõtted tagavad, et teie maja vundament püsib kuiv ja fassaad puhas.
