Eestimaa lühike ja oodatud suvi toob endaga kaasa palju rõõme – soojad järveveed, valged ööd ja grillipeod. Kuid selle idülliga kaasneb sageli ka üks tüütumaid nuhtlusi, mis võib rikkuda ka kõige kaunima päeva looduses. Jutt käib loomulikult parmudest, nendest suurtest, sumisevatest ja valusalt hammustavatest putukatest, kes ei jäta rahule ei inimesi ega koduloomi. Erinevalt sääskedest, kes ründavad pigem õhtuhämaruses, armastavad parmud just kõige kuumemat ja päikesepaistelisemat aega, muutes päevitamise või ujumise tõeliseks katsumuseks. Nende vastu võitlemine tundub sageli lootusetu, sest tavalised sääsetõrjevahendid neile justkui ei mõjukski. Siiski on olemas terve rida tõhusaid meetodeid ja strateegiaid, kuidas nende vereimejatega toime tulla ja oma suvepäevi päästa.
Miks parmud meid ründavad ja kuidas nad ohvri leiavad?
Et vaenlasega edukalt võidelda, tuleb teda esmalt tunda. Parmud on kahetiivalised putukad, kellest verd imevad vaid emased isendid. Nad vajavad verest saadavat valku munade arenguks. Isased parmud toituvad seevastu vaid taimede nektarist ja on inimestele täiesti ohutud. Parmude rünnak on teistsugune kui sääskedel – kui sääsk torkab naha läbi peene iminokaga, siis parm n-ö saeb naha katki oma teravate suistega, mis teebki nende hammustuse erakordselt valusaks ja veritsevaks.
Parmud leiavad oma ohvri peamiselt nägemise ja liikumise järgi, kuid olulist rolli mängivad ka süsihappegaas, kehasoojus ja lõhn. Nad on väga head lendajad ja suudavad ohvrit jälitada pikalt. Just seetõttu on parmudest eriti raske vabaneda joostes või vehkides – kiire liikumine muudab teid nende silmis veelgi atraktiivsemaks sihtmärgiks.
Riietus kui esimene kaitseliin
Üks lihtsamaid, kuid sageli alahinnatud viise parmude tõrjumiseks on õige riietuse valik. Kuna parmud on visuaalsed kütid, reageerivad nad tugevalt värvidele ja kontrastidele.
- Vältige tumedaid toone: Tumesinine, must ja tumepruun on parmude lemmikvärvid. Looduses seostuvad need toonid suurte imetajatega (nt põdrad, lehmad), kes on parmude peamised toiduallikad.
- Eelistage heledaid riideid: Valge, beebiroosa, helekollane või beež riietus on parmudele vähem huvitav. Teaduslikud katsed on näidanud, et sebralikud triibud ajavad parmude “radari” segadusse, mistõttu nad ei suuda sellisele pinnale maanduda.
- Kangas ja lõige: Kuna parmud hammustavad valusalt, on soovitatav kanda tihedakoelist kangast. Õhukesest lükrast või võrkriidest suudavad nad kergesti läbi hammustada. Laia lõikega riided tekitavad naha ja kanga vahele distantsi, mis teeb hammustamise keerulisemaks.
Keemilised tõrjevahendid: mis tegelikult töötab?
Paljud inimesed on kogenud pettumust, pihustades end üle tavalise sääsetõrjevahendiga, kuid avastades hetk hiljem, et parmud ründavad ikka. Põhjus peitub selles, et sääsetõrjevahendid on loodud peitma meie lõhna (“söögilõhna”), kuid parmud ründavad sageli visuaalse stiimuli peale.
Siiski on teatud toimeained, mis pakuvad kaitset ka parmude vastu:
- DEET: See on kõige levinum ja tõhusam toimeaine putukatõrjes. Parmude vastu võitlemiseks peaks toote DEET-sisaldus olema vähemalt 30%, ideaalis 50%. See ei pruugi neid täielikult eemal hoida, kuid vähendab oluliselt maandumiste ja hammustuste arvu.
- Ikaridiin: See on uuema põlvkonna toimeaine, mis on nahale leebem kui DEET ja ei kahjusta plastikut ega sünteetilisi riideid. Kõrge kontsentratsiooniga ikaridiin on parmude vastu üllatavalt tõhus.
- Permetriin (ainult riietele): Permetriin on putukamürk, mida ei tohi panna otse nahale, küll aga võib sellega töödelda riideid, telke ja jalanõusid. Kui parm maandub permetriiniga töödeldud kangale, saab ta närvisüsteemi kahjustuse ja sureb või kukub maha.
Looduslikud vahendid ja rahvatarkus
Kui te ei soovi kasutada tugevat keemiat, on olemas ka looduslikke alternatiive. Nende mõju on sageli lühemaajalisem, mistõttu tuleb neid peale kanda sagedamini.
Kõige tuntumad looduslikud peletajad põhinevad tugeval lõhnal, mis segab parmude orienteerumist. Eeterlikest õlidest on kõige tõhusamad sidrun-eukalüpt, piparmünt, lavendel ja teepuuõli. Üks vana rahvatarkus soovitab segada beebiõli või toiduõli paari tilga eeterliku õliga ja määrida see kehale. Õline nahk on parmudele ebameeldiv maandumispind ja raskendab hammustamist.
Teine huvitav nipp on küüslaugu söömine. Arvatakse, et kui tarbida suures koguses küüslauku, hakkab inimese higi eraldama spetsiifilist lõhna, mis peletab vereimejaid. Kuigi teaduslik tõestus sellele on puudulik, vannuvad paljud metsamehed selle meetodi tõhususe nimel.
Parmulõksud: kuidas püüda sadu parme päevas
Kui teie suvekodus või maamajas on parmudega tõsine probleem, tasub kaaluda spetsiaalse parmulõksu soetamist või ehitamist. Need seadmed töötavad põhimõttel, et parme meelitavad tumedad, soojad ja liikuvad objektid.
Kuidas töötab H-trap lõks?
Kommertsiaalne parmulõks, mida sageli nimetatakse H-trapiks, koosneb suurest mustast pallist, mis ripub päikese käes. Päike kuumutab musta palli, mis hakkab parmude jaoks meenutama soojaverelist looma. Parmud lendavad palli juurde, üritavad seda hammustada, kuid ei saa verd. Pettununa üritavad nad ära lennata. Kuna parmud stardivad alati vertikaalselt ülespoole, satuvad nad palli kohal asuvasse lehtrisse ja sealt edasi kogumispudelissee, kust nad enam välja ei pääse. Üks selline lõks võib vähendada parmude populatsiooni ümbruskonnas kuni 90%.
Isetehtud parmulõks (DIY)
Sarnase efektiivsusega lõksu saab ehitada ka ise, kasutades lihtsaid vahendeid:
- Võtke suur must ämber või värvige mõni vana ämber mustaks.
- Riputage see nööriga päikesepaistelisse kohta (umbes 1-1,5 meetri kõrgusele maapinnast).
- Määrige ämber väljastpoolt kokku spetsiaalse putukaliimiga (saadaval aianduspoes).
Päike soojendab musta ämbrit, see liigub tuule käes ja meelitab parme ligi. Maandudes jäävad nad liimi sisse kinni. See on odav ja üllatavalt efektiivne lahendus koduaias.
Esmaabi parmuhammustuse korral
Hoolimata kõigist ettevaatusabinõudest võib mõni parm ikkagi oma eesmärgi saavutada. Parmuhammustus on valus, tekitab suure kubla ja võib sügeleda päevi. Mõnel inimesel võib tekkida ka allergiline reaktsioon.
- Puhastamine: Peske hammustuskoht koheselt seebi ja veega või desinfitseerige antiseptikuga. Kuna parmud võivad kanda baktereid, on infektsioonioht reaalne.
- Jahutamine: Asetage hammustusele külmakott või jääkuubik. Külm ahendab veresooni, vähendab paistetust ja tuimestab valu.
- Sügeluse leevendamine: Kasutage apteegis saadaolevaid geele, mis sisaldavad mentooli või antihistamiine. Looduslikest vahenditest aitab teepuuõli, aaloe vera geel või soodapasta (segage söögisooda vähese veega).
- Ärge kratsige: Kratsimine võib viia bakteriaalse põletikuni. Kui sügelus on väljakannatamatu, võtke sisse allergiavastast tabletti (antihistamiinikumi).
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas parmud surevad pärast hammustamist?
Ei, erinevalt mesilastest parmud pärast hammustamist ei sure. Nad võivad toitumist jätkata mitme erineva ohvri peal, kui neid segatakse, mis teeb neist ka potentsiaalsed haiguste levitajad.
Miks parmud ründavad just siis, kui ma olen veest välja tulnud?
Märg nahk läigib päikese käes ja see visuaalne signaal on parmudele väga atraktiivne. Lisaks jahutab vesi nahka vaid hetkeks; keha hakkab kiiresti soojust eraldama, mis koos niiskusega muudab teid parmudele vastupandamatuks sihtmärgiks.
Kas parmud on aktiivsed ka öösel?
Ei, parmud on rangelt päevase eluviisiga putukad. Nad vajavad orienteerumiseks päikesevalgust ja soojust. Niipea kui päike loojub ja temperatuur langeb, nende aktiivsus lakkab. See on hea aeg õues viibimiseks.
Miks parmud tiirlevad autode ümber?
Soe ja läikiv auto (eriti kui mootor töötab ja eraldab soojust) meenutab parmudele suurt looma. Autode liikumine ja läikiv pind meelitavad neid ligi, mistõttu võib sageli näha parve parme jälitamas aeglaselt sõitvat sõidukit.
Koduloomade kaitsmine nuhtluse eest
Inimeste kõrval kannatavad parmude rünnakute all rängalt ka meie koduloomad, eriti hobused, veised ja koerad. Loomad ei saa end riietega kaitsta ega tuppa peitu pugeda, mistõttu on omaniku kohustus nende heaolu eest seista. Hobuste puhul on kõige tõhusamaks vahendiks spetsiaalsed parmutekid, mis on valmistatud tihedast võrkmaterjalist ja katavad looma kaela, keha ning isegi kõhualuse. Need tekid on tavaliselt heledat värvi ja sebra-mustriga, mis ajab putukad segadusse.
Lisaks füüsilistele barjääridele tasub loomadel kasutada spetsiaalseid veterinaarseid putukatõrjevahendeid, mis püsivad karvkatte peal kauem kui inimestele mõeldud spreid. Oluline on pakkuda loomadele karjamaal varjualust, kuhu nad saavad päikese ja parmude eest varjuda. Kuna parmud väldivad pimedaid kohti, on lihtne kolme seinaga varjualune või talliuks, kuhu loom saab soovi korral siseneda, suureks abiks stressi vähendamisel.
