Miinimumpalk ehk riiklikult kehtestatud töötasu alammäär on teema, mis kerkib teravalt päevakorda iga aasta lõpus, kui ametiühingud ja tööandjad peavad läbirääkimisi uue määra osas. See number ei ole pelgalt statistiline näitaja või madalaim lubatud tasu, mida tööandja võib töötajale maksta. Tegelikkuses on miinimumpalk majanduslik baasväärtus, mis toimib otsekui ankur paljudele teistele tasudele, hüvitistele ja isegi trahvimääradele. Eestis on alampalga mõju tunduvalt laiem kui vaid see summa, mis laekub madalapalgalise töötaja pangakontole, ning selle muutumine tekitab lainetuse, mis jõuab otseselt või kaudselt peaaegu iga Eesti elanikuni.
Mis on töötasu alammäär ja kuidas see kujuneb?
Töötasu alammäär on madalaim töötasu, mida täistööajaga töötavale inimesele on Eestis seaduslik maksta. Selle suurus lepitakse kokku sotsiaalpartnerite – Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Eesti Tööandjate Keskliidu – vahelistel läbirääkimistel. Kuigi Vabariigi Valitsus kinnitab selle määrusega, on traditsiooniliselt valitsus aktsepteerinud just seda summat, milles tööturu osapooled on kokku leppinud.
Oluline on mõista, et miinimumpalk kehtib täistööaja puhul. See tähendab, et kui inimene töötab osakoormusega, näiteks 0,5 kohaga, võib tema tegelik brutopalk olla matemaatiliselt väiksem kui riiklik kuumäär, kuid tunnihinne ei tohi kunagi olla madalam kui kehtestatud miinimumtunnitasu.
Alampalga tõusul on kaks peamist eesmärki:
- Vaesusriski vähendamine: Tagada töötavale inimesele sissetulek, mis võimaldab toime tulla elukalliduse tõusuga.
- Majanduse ergutamine ja ümbrikupalkade vähendamine: Kõrgem ametlik palk tähendab suuremat maksulaekumist riigile ning vähendab survet maksta osa töötasust mustalt.
Kuidas mõjutab miinimumpalk sotsiaalseid hüvitisi?
Üks levinumaid eksiarvamusi on, et alampalga tõus on hea uudis ainult neile, kes teenivadki miinimumi. Tegelikkuses on Eesti sotsiaalkindlustussüsteem tihedalt seotud töötasu alammääraga. Kui see number tõuseb, suurenevad automaatselt ka mitmed riiklikud toetused ja hüvitised, mis on seadusega seotud eelmise kalendriaasta või kehtiva alampalgaga.
Vanemahüvitis ja miinimummäär
Vanemahüvitis on ilmselt kõige tuntum toetus, mida alampalk otseselt mõjutab. Vanemahüvitise arvutamisel on aluseks inimese eelneva kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Kuid mis saab siis, kui inimene ei töötanud või tema tulu oli väga väike?
Siin tulebki mängu töötasu alammäär. Seadus sätestab, et vanemahüvitis ei tohi olla väiksem kui töötasu alammäär. Seega, kui miinimumpalk tõuseb, tõuseb automaatselt ka “põrand” ehk minimaalne summa, mida riik maksab lapsevanemale, kes on lapsega kodus. See on oluline turvavõrk madalapalgalistele peredele ja neile, kes pole enne lapse sündi tööturul aktiivsed olnud.
Haigushüvitis ja hooldushüvitis
Haigushüvitist maksab Haigekassa (Tervisekassa) alates haigestumise üheksandast päevast (või vastavalt ajutistele seadusemuudatustele varem). Hüvitise suurus on üldjuhul 70% töötaja eelmise kalendriaasta keskmisest tulust. Kuid ka siin on olemas alumine piir.
Kui töötaja eelmise aasta sissetulek puudus või oli väga väike, ei arvutata haigushüvitist mitte nullist, vaid aluseks võetakse vähemalt töötasu alammäär. See tagab, et haiguslehel olles on inimesele garanteeritud teatud minimaalne sissetulek, sõltumata tema eelnevast panusest maksusüsteemi.
Töötuskindlustushüvitis ja töötutoetus
Töötuskindlustushüvitis sõltub otseselt inimese varasemast palgast, kuid ka siin on seoseid üldise palgatasemega. Veelgi otsesem seos on aga töötutoetusel. Kuigi töötutoetuse määr ei ole üks-ühele seotud miinimumpalgaga (seda kehtestatakse riigieelarvega), on surve töötutoetuse tõstmiseks alati suurem, kui alampalk ja elukallidus kasvavad, et vältida sotsiaalset kihistumist.
Elatisraha ja miinimumpalk: oluline muudatus
Aastaid oli Eestis kehtiv süsteem, kus lapsele makstav minimaalne elatis oli seadusega seotud otse miinimumpalgaga – see moodustas pool töötasu alammäärast. See süsteem tekitas olukorra, kus miinimumpalga kiire tõus tõstis automaatselt ja järsult ka elatisraha summasid, käies paljudele elatist maksvatele vanematele üle jõu, eriti kui nende endi palk ei tõusnud samas tempos.
NB! Alates 2022. aastast on süsteem muutunud. Enam ei ole miinimumelatis otseselt seotud poolega miinimumpalgast. Uus süsteem on valemipõhine, mis arvestab:
- Baassummat;
- Tarbijahinnaindeksi muutust (inflatsiooni);
- Eesti keskmist brutokuupalka;
- Lapse peretetoetusi.
Siiski on oluline märkida, et paljudes varasemalt sõlmitud notariaalsetes kokkulepetes või kohtuotsustes võib olla endiselt kirjas klausel, mis seob elatise miinimumpalgaga. Sellisel juhul tuleb lähtuda konkreetsest dokumendist või vajadusel lepingut muuta. Seega, kuigi seadus on muutunud, mõjutab miinimumpalk kaudselt või vanade lepingute kaudu endiselt tuhandeid elatisemaksjaid ja -saajaid.
Mõju ettevõtlusele ja hindadele
Miinimumpalga tõus on kahe teraga mõõk. Töötaja jaoks on see rõõmusõnum, kuid ettevõtja jaoks tähendab see palgafondi suurenemist. Tööandja kulu ei piirdu vaid brutopalgaga – sellele lisandub sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse tööandja osa. Kui miinimumpalk tõuseb näiteks 100 eurot, on tööandja tegelik lisakulu ligikaudu 134 eurot.
See “palgasurve” ei mõjuta ainult neid, kes teenivad miinimumi. Tekib niinimetatud dominoefekt. Kui madalaim palk tõuseb ja läheneb nende töötajate palgale, kes teenisid varem veidi üle miinimumi, tekib surve tõsta ka nende palka, et säilitada palgahierarhia ja motivatsioon. See omakorda võib viia teenuste ja toodete hindade tõusuni, kuna ettevõtted peavad kasvanud tööjõukulud tarbijatele edasi kandma.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
1. Kas tööandja tohib maksta vähem kui miinimumpalk?
Üldjuhul ei tohi täistööaja puhul maksta vähem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär. Erandiks on vaid juhud, kui töötaja töötab osalise koormusega. Siis arvutatakse palk proportsionaalselt töötatud ajaga, kuid tunnitasu ei tohi olla madalam kui kehtestatud miinimumtunnitasu.
2. Kas miinimumpalk on kätte saadav summa (neto) või paberil olev summa (bruto)?
Miinimumpalk, millest uudistes ja seadustes räägitakse, on alati brutosumma. Sellest summast arvestatakse maha tulumaks (arvestades maksuvaba tulu), töötuskindlustusmakse ja kogumispension (kui inimene on liitunud). See tähendab, et “kätte” saadav summa on alati väiksem kui ametlik miinimumpalk.
3. Mis juhtub, kui ma teenin tükitöö alusel?
Isegi tükitöö puhul peab tööandja tagama, et kui töötaja on töötanud täistööaja normtunnid, ei tohi tema teenistus jääda alla riikliku alammäära. Kui tükitöö alusel arvutatud tasu jääb alla miinimumi, peab tööandja maksma lisatasu kuni miinimumini, eeldusel et töötaja on täitnud oma tööülesandeid korrektselt.
4. Kas miinimumpalga tõus mõjutab ka puhkuserahasid?
Jah. Puhkusetasu arvutatakse viimase kuue kuu keskmise töötasu põhjal. Kui selle perioodi jooksul on miinimumpalk tõusnud ja töötaja teenib miinimumi, suureneb ka puhkusetasu arvestamise baas. Lisaks, kui arvutatud puhkusetasu on väiksem kui kehtiv miinimumpalk, tuleb puhkusetasu maksta vähemalt alampalga määras.
5. Millal uus miinimumpalk tavaliselt kehtima hakkab?
Eestis lepitakse uus alampalk tavaliselt kokku sügisel ja see hakkab kehtima uue kalendriaasta algusest, ehk 1. jaanuarist.
Euroopa Liidu miinimumpalga direktiiv ja tulevikusuunad
Vaadates tulevikku, on oluline märkida Euroopa Liidu suundumusi. Hiljuti vastu võetud Euroopa Liidu miinimumpalga direktiiv ei kehtesta küll ühtset miinimumpalka üle Euroopa (sest elatustase riigiti on liiga erinev), kuid see seab raamid, kuidas riigid peaksid õiglast alampalka kujundama. Eesmärk on tagada, et seadusjärgne miinimumpalk oleks piisav inimväärseks eluks.
Direktiiv soovitab, et miinimumpalk võiks moodustada vähemalt 50% riigi keskmisest brutopalgast või 60% mediaanpalgast. Eesti on võtnud suuna liikuda just selle tähise poole. See tähendab, et lähiaastatel võime näha miinimumpalga ennaktempos kasvu võrreldes keskmise palgaga. Selline poliitika aitab vähendada palgavaesust ja sissetulekute ebavõrdsust, kuid nõuab samal ajal ettevõtjatelt suuremat efektiivsust ja lisandväärtuse loomist, et kasvavate kuludega toime tulla. Töötaja jaoks on see signaal, et riiklikul tasandil on võetud selge suund madalapalgaliste töötajate sissetulekute järk-järguliseks parandamiseks.
