Loomade joonistamine võib esmapilgul tunduda keeruline ja isegi hirmutav ettevõtmine, eriti kui vaatate professionaalsete kunstnike realistlikke töid. Paljud algajad annavad alla juba enne alustamist, uskudes ekslikult, et joonistamisoskus on vaid kaasasündinud talent, mitte õpitav oskus. Tegelikkuses on joonistamine – ja eriti loomade joonistamine – protsess, mis koosneb loogilistest sammudest, vaatlusoskusest ja kannatlikust harjutamisest. Kui suudate paberile tõmmata ringi, ruudu ja kolmnurga, on teil olemas kõik vajalikud eeldused, et luua usutavaid ja elutruusid loomi. Käesolev juhend on koostatud spetsiaalselt selleks, et demüstifitseerida kunstiprotsessi ja anda teile konkreetsed tööriistad, mille abil oma lemmikloomi või metsloomi paberile jäädvustada.
Ettevalmistus ja vajalikud töövahendid
Enne kui asume konkreetsete joonistustehnikate juurde, on oluline rääkida töövahenditest. Õnneks on joonistamine üks taskukohasemaid hobisid. Te ei vaja alustamiseks kalleid profitarbeid, kuid õigete vahendite valimine teeb protsessi oluliselt nauditavamaks ja tulemuse paremaks.
Kõige olulisem tööriist on loomulikult pliiats. Algajale soovitame varuda vähemalt kolm erineva tugevusega pliiatsit:
- HB pliiats: See on standardne keskmise tugevusega pliiats, mis sobib ideaalselt algsete visandite ja abijoonte tegemiseks. See ei ole liiga tume ega liiga hele ning seda on kerge kustutada.
- 2B või 4B pliiats: Need on pehmemad pliiatsid, mis jätavad paberile tumedama jälje. Neid kasutatakse põhikontuuride ja esimeste varjude lisamiseks.
- 6B või 8B pliiats: Väga pehmed pliiatsid, mis on vajalikud sügavate varjude ja tugevate kontrastide loomiseks, mis annavad joonistusele ruumilisuse.
Lisaks pliiatsitele vajate kvaliteetset joonistuspaberit (tavaline printeripaber on sageli liiga õhuke ja sile), teritajat ning head kustutuskummi. Soovitatav on kasutada muditavat kustutuskummi (tuntud ka kui kneaded eraser), kuna see ei kahjusta paberit ja võimaldab heledamaks muuta liiga tumedaid alasid ilma neid täielikult kustutamata.
Saladus peitub lihtsates kujundites
Kõige suurem viga, mida algajad teevad, on see, et nad üritavad kohe joonistada detaile – silmi, karvu või vurrusid – enne, kui looma üldine kuju on paigas. See viib sageli proportsioonidest väljas olevate joonistusteni, kus pea on liiga suur või jalad liiga lühikesed.
Eduka joonistamise võti on dekonstrueerimine. Iga loom, olgu see siis elevant, kass või lind, koosneb lihtsatest geomeetrilistest kujunditest. Vaadake oma referentsfotot ja proovige näha selles peituvaid vorme:
- Pea on tavaliselt ring või ovaal.
- Koonu võib sageli kujutada trapetsi või ristkülikuna.
- Keha koosneb sageli kahest suuremast ovaalist või “oast” – üks rinnakorvi ja teine puusade jaoks.
- Jalad on sisuliselt silindrid ja liigesed on väikesed ringid.
Alustades nendest lihtsatest kujunditest, loote te joonistusele tugeva vundamendi ehk “skeleti”, mille peale on hiljem lihtne detaile ehitada.
Samm-sammult juhend: Kassi joonistamine
Kassid on oma voolujoonelise keha ja ilmekate silmade tõttu suurepärased modellid algajatele. Järgnevalt vaatame, kuidas joonistada istuvat kassi, kasutades eelnevalt mainitud geomeetrilist meetodit.
1. samm: Põhivormide paika panemine
Alustage HB pliiatsiga ja tõmmake jooned väga õrnalt. Joonistage paberile üks keskmise suurusega ring – see saab olema kassi pea. Selle ringi alla joonistage suurem, veidi piklikum ovaal, mis kattub osaliselt peaga – see on kassi keha. Jälgige, et jätaksite paberile ruumi ka saba ja jalgade jaoks.
2. samm: Näo ja kõrvade struktuur
Pea ringi sisse tõmmake õrn rist, mis jagab näo neljaks. Horisontaalne joon aitab teil paigutada silmad ühele kõrgusele ja vertikaalne joon märgib nina ning suu keskkohta. Pea ülaossa lisage kaks kolmnurka kõrvadeks. Kassi kõrvad ei ole tavaliselt teravad kolmnurgad, vaid veidi kumera välisküljega.
3. samm: Keha ja jäsemed
Istuv kass on kompaktne. Ühendage pea ja keha sujuvate joontega, moodustades kaela. Keha ovaali alaosasse visandage esikäpad – need on sirged ja meenutavad pikki silindreid. Tagumised jalad on istuval kassil kõverdatud; joonistage suur poolring keha küljele, et märkida reielihast, ja selle alla käpp.
4. samm: Detailide lisamine
Nüüd, kui proportsioonid on paigas, võtke kätte pehmem pliiats (2B). Joonistage silmad horisontaalsele abijoonele – kassi silmad on mandlikujulised. Nina on väike kolmnurk silmade all. Joonistage suu, mis meenutab ümberpööratud Y-tähte. Ärge unustage pupille; eredas valguses on need kitsad kriipsud, hämaras aga suured ja ümmargused.
5. samm: Karvkate ja viimistlus
Kustutage ettevaatlikult esialgsed abijooned. Nüüd on aeg lisada tekstuur. Ärge tõmmake karvu ühtlase pideva joonena. Selle asemel kasutage lühikesi, kiireid tõmbeid, mis järgivad karva kasvamise suunda. Kassi rinnakul on karvad tavaliselt pikemad ja kohevamad. Lisage vurrud viimasena – need peaksid olema pikad, kiired ja enesekindlad jooned.
Loomade anatoomia mõistmine: Jalgade eripärad
Üks levinumaid kohti, kus algajad hätta jäävad, on loomade jalad. Sageli joonistatakse need nagu inimeste jalad või lauajalad, kuid loomade anatoomia on erinev.
Tuleb mõista, et paljud loomad (nagu koerad ja kassid) on digitigraadsed, mis tähendab, et nad kõnnivad oma varvastel. See, mida me peame looma “põlveks” tagumisel jalal, on tegelikult nende kand, ja see paindub tahapoole, mitte ettepoole nagu inimesel. Tõeline põlv asub palju kõrgemal, peaaegu vastu keha, ja on sageli karvade all peidus.
Selle struktuuri mõistmine muudab teie joonistused koheselt realistlikumaks. Enne joonistamist uurige alati looma skeletti või vaadake fotosid liikuvast loomast, et näha, kus asuvad liigesed ja kuidas need painduvad.
Varjutamine ja ruumilisuse loomine
Ilma varjudeta näeb joonistus välja lame, nagu kleeps paberil. Et loom ärkaks ellu, tuleb lisada valgust ja varju.
Valgusallika määramine: Otsustage, kust poolt valgus langeb. Kui valgus tuleb paremalt ülevalt, siis on looma vasak alumine külg varjus. Kõige tumedamad varjud on tavaliselt looma kõhu all, kaela all ja kohtades, kus jäsemed kattuvad kehaga.
Tekstuur ja varjutamine: Karvase looma varjutamine erineb sileda objekti varjutamisest. Varju ei tohiks lihtsalt laiali hõõruda. Kasutage pliiatsitõmbeid, et luua üheaegselt nii tumedust kui ka karva tekstuuri. Tumedamates kohtades tehke tõmbeid tihedamalt. Jätke paber valgeks kohtades, kus valgus peegeldub – tavaliselt ninaotsal ja silmades (peegelduspunkt).
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Siin on vastused mõningatele küsimustele, mida algajad kunstihuvilised sageli küsivad.
Kas ma pean oskama joonistada peast või võin kasutada fotosid?
Algajana on tungivalt soovitatav kasutada fotosid või joonistada natuurist (päris looma järgi). Peast joonistamine nõuab väga suurt visuaalset mälu ja anatoomia tundmist. Fotode kasutamine aitab teil õppida proportsioone ja näha detaile, mida muidu võiksite valesti ette kujutada. Isegi professionaalid kasutavad referentsmaterjale.
Miks minu joonistatud loom näeb välja jäik ja elutu?
Jäikus tuleneb sageli sellest, et on keskendutud liialt kontuuridele ja liiga vähe vormile. Kui joonistate looma ümber tugeva ja katkematu kontuurjoone, kaotab see oma loomulikkuse. Looduses ei ole objekte ümbritsevaid musti jooni. Proovige kontuure markeerida pigem varjude ja karvkatte tekstuuriga, mitte ühe pideva joonega. Samuti aitab “tegevusjoon” (line of action) – kergelt kaardus joon, mis märgib looma selgroo ja liikumise suunda, enne kui hakkate kujundeid joonistama.
Kuidas joonistada karvu nii, et need ei näeks välja nagu traadid?
Vältige iga üksiku karva eraldi joonistamist. Selle asemel joonistage karvasalke. Karv kasvab gruppidena. Jälgige karvakasvu suunda – see muutub keha eri piirkondades. Kasutage teravat pliiatsit ja tehke tõmbeid randmest, et jooned oleksid otstest peenemad.
Kui kaua võtab aega, et õppida hästi joonistama?
See on individuaalne ja sõltub harjutamise sagedusest. Kui joonistate iga päev kasvõi 15–20 minutit, märkate olulist arengut juba paari nädala või kuu jooksul. Oluline on järjepidevus, mitte pikkade pausidega maratonsessioonid.
Oskuste lihvimine ja inspiratsiooni hoidmine
Loomade joonistamine on teekond, mis pakub lõputult avastamisrõõmu. Iga loom on erinev – elevandi kortsuline nahk nõuab hoopis teistsugust lähenemist kui linnu sulestik või hobuse lihaseline keha. Ärge laske end heidutada esimestest ebaõnnestumistest; need on loomulik osa õppeprotsessist. Hoidke oma vanad joonistused alles, et saaksite hiljem oma arengut võrrelda – see on parim motivaator.
Järgmiseks sammuks võiks olla visandivihiku (sketšibooki) kaasas kandmine. Külastage loomaaeda, minge parki koeri vaatlema või joonistage oma magavat kassi. Kiired, 5-minutilised visandid aitavad treenida kätt ja silma tabama looma olemust ja liikumist paremini kui tundidepikkune ühe detaili lihvimine. Pidage meeles, et eesmärk ei ole alguses fotorealism, vaid vormi ja iseloomu tabamine. Haarake pliiats ja laske loovusel lennata!
